Minu nimi on Clemens, ma olen 19-aastane ja olen pärit Saksamaalt. Eelmisel aastal lõpetasin kooli ja nagu paljud sakslased, otsustasin teha vaheaasta välismaal, Euroopa solidaarsuskorpuses. Septembrist juunini töötasin vabatahtlikuna ühingus "San Giovanni Apostolo Onlus”, noortekeskus Palermos, kuhu pärast kooli tulevad lapsed vanuses 5–18.
Enne alustamist ei olnud mul projektiga mingeid ootusi, kuid palju ideid: kuna olen loominguline inimene, kellele meeldib kunstilisi asju teha, siis mõtlesin, et tegelen lastega peamiselt kunsti ja muusikaga. Keskel on klaver ja kitarr, millega tahtsin laulda või isegi midagi õpetada. Ja siis tekkis mul mõte teha ühele loole instrumentaalne taustalugu, lasta kuttidel laulutekst kirjutada ja see koos minu mikrofoni ja arvutiga taustarajale salvestada. Lõpuks ma ei jõudnudki kõike teha, kuid arvan, et ühised tegemised olid keskuse lastele uus rikastus, aga ka minu jaoks.
Alguses oli mul raske lastega ja eriti täiskasvanutega suhelda, sest pidin keelt paremini õppima. Kuid mõne aja pärast tekkis mul hea side laste ja paari vanema lapsega. Seega hakkasin proovima näidata võimalust minuga koos muusikat teha. Ja neile väga meeldis seda uut asja proovida ja nad helistasid mulle peaaegu iga päev, et mängida kitarri või klaverit. Mõnega oli lihtsam, teisega keerulisem, aga üldiselt õnnestus mul näidata mõnda kuulsat akordi või meloodiat. Kuid pärast mõningaid õpetamiskatseid sain aru, et selline instrument nagu kitarr või klaver on pigem puudutamiseks ja mängimiseks, mitte muusika tegemiseks. Seega oli see minu jaoks veidi masendav ja väsitav ning otsustasin hoopis kaasa teha ja lasta neil laulda. Tegin seda koos teise muusikatöötubasid tegeva operaatori Giovanniga ja tema abiga õnnestus meil motiveerida rohkem lapsi meiega taas musitseerima. Näiteks leidsime ühe kauni häälega poisi, kes tahtis minu saatel ühingu 25. aastapäevaks paljude inimeste ees laulu laulda.
Siis ei saanud ma enam koos nendega realiseerida oma laulu loomise ideed, sest mulle tundus nii raske lapsi motiveerida uueks loominguliseks asjaks ja samuti ei uskunud ma, et see lastel võimalik on. leida rahu noortekeskuse lärmakas ja segaduses ning pühenduda projektile tõsiselt. Seetõttu ei tahtnud ma oma tehnikat veel kaasa võtta. Kuid võib-olla pärast rohkem aega ja veelgi tugevamat sidet lastega oleks see võinud toimida.
Jõuluajal sain läbi viia töötoa, kus näitasin mitmeid viise, kuidas teha Saksamaalt tuntud pabertähti. Lastele see meeldis ja teine operaator näitas rohkem tähti. Nii saime koos laste tehtud tähtedega ehtida kuuse.
Muud tegevused keskuses olid enam-vähem iga päev järgmised. Pärast esimest palvet alustasime kodutöödega. Alguses viibisin rohkem vanemate toas, sest seal oli Matteo, operaator, kes oskas mind hästi inglise keeles aidata, sest lastega oli esialgu keeruline itaalia keeles suhelda. Siis saaksin paari täiskasvanut hästi aidata inglise keele, matemaatika, füüsika, muusika ja ladina keelega. Kuid mõne aja pärast mõistsin, et enamik vanemaid lapsi olid tegelikult reserveeritud ja tundsid keelelistel põhjustel end kohalike operaatoritega mugavamalt. Väikeste lastega oli aga lihtsam koos keelt õppida, kui olin juba põhialused selgeks saanud: sain neist paremini aru, sest nad ei kasutanud raskeid sõnu ega kartnud välismaalasega rääkida. Seega, et end jätkuvalt kasulikuna tunda, kulutasin järjest rohkem aega pisipõnnide kodutöödes abistamiseks ja lõpuks olin peaaegu alati koos uue vabatahtliku Martaga pisikeste toas. Avastasin omal käel, et selles projektis on minu jaoks toredam tegevusi koos lastega teha. Nad tahtsid minuga alati Unot mängida – iga päev. Vahel õpetati mulle Sitsiilia mänge nagu kägu, kolmkümmend üks või “täht” – ilus asi, mille võtan Saksamaale kaasa. Aga kuna iga päev sama mängu mängimine läks veidi igavaks, siis proovisin näidata uusi, näiteks Memoryt, kummale tuleb rohkem keskenduda ja see meeldis kõigile. Ja siis ülejäänud aja veetsin enamuse ajast jalgpalli mängides või õigemini öeldes lastevahelisi konflikte lahendades. Alati peale kella 16 helistati mulle, et "ava teine pool lahti" ja jääks nende juurde, sest neil on vaja inimest, kes neid juhendaks ja nii sai minust nende jaoks oluline meeskonnakaaslane – hiljem ka Marta.
Lõpuks olen siin veedetud ajaga väga rahul. Lisaks kodutöödes abistamisele ja igapäevasele mängimisele arvan, et suutsin oma ideedega kaasa aidata, isegi kui kõik polnud nii, nagu alguses arvasin.
Clemens Holter